2019. aasta jaanikuu esimesel päeval, veidi enne kella 6 hommikul, puhastas ringutamise saatel üks väike seltskond loodushuvilisi silmi uneliivast. See varajane kokkusaamine Tallinna A-terminalis oli alguspunktiks retkel Põhja-Soome, et oma silmaga näha ja jäädvustada üht pisikest imetegelast. Nii kummastavalt kui see ka ei kõlaks, pidi tollepäevane laeva- ja üle 800 km pikkune autosõit päädima ühe pisikese taime nägemisega.
Pea nädala pikkuseks retkeks, suvealguse Põhja-Soome, pidin ma esiti hoogu võtma, sest see aeg on ju Eestiski üks aasta magusamaid ja taolist pulbitsevat elu tuleks looduspiltnikuna taas üle 300 päeva oodata. Mida enam põhja suunas sõiduk kulges, seda enam sai aknast välja vaadates selgeks, et taolist lopsakust ja õiterohkust nagu meist lõunasse maha jäi, tuleb põhjas veel veidi oodata. Kuusamo võttis juuni esimesel hilisõhtul seltskonda vastu kulukollase rohu, esimeste hiirekõrvus kaskede ja tee äärtes silkavate valgejänestega, kelle takustest vammustest võis järeldada, et käsil oli karvavahetus.
Väsimus rusus kõiki retkelisi, kuid elevus tulevase ees, varjutas seda. Piirid öö ja päeva vahel olid hägustunud, kuna päikeseketas horisondi taha väga pikaks ajaks ei peitunud. Kohati tundus, et nii loojangu kui tõusu ajal loivas päike üsna metsapiiri lähedal, värvides ümbruskonda pikaks ajaks kuldsetesse toonidesse. Sel päeva jahedaimal ajal oli saatjaks lakkamatuna näiv vainurästalaul, mida Eestis tundub jäävat iga aastaga aina vähemaks.
Alles teisel kohaloleku õhtul jätsime sõiduki Oulanka rahvuspargi parklasse. See paik oli mulle ja suuresti ka viiele ülejäänud retkelisele tuttav juba eelnevatestki käikudest, kuid suvisest Põhja-Soomest teadsid pajatada vaid üksikud meist. Mööda Oulanka jõe äärt kulgevat Hiiden Hurmose matkarada tammudes, statiivid aeg-ajalt kõlksumas, tõusis silmnähtavalt kõigi ootusärevus. See muutus kohati suisa lapselikuks võistlushimuks – kel õnnestub esimesena retke eesmärki märgata. Paks lumevaip oli sest paigast taandunud vaid mõne nädala eest ja sestap ümbritses meid luitunud roheline, nõnda tundus erkroosa õitseja leidmine üsna lihtne.
Ajendatuna soome nimetusest neidonkenkä, pärisime pohlavarte keskel otsides üksteiselt pidevalt, kas kellelgi on õnnestunud juba neiukinga silmata. Retke eestvedajal tuli pidevalt juhtida tähelepanu, et eestikeelseks nimeks on siiski haldjaking. Tuttav oli see õitseja nii erinevatelt piltidelt kui Oulanka rahvuspargi märgiltki, seega teadsime väga hästi, keda otsida. Esimese haldjakinga leidmist kuulutati rõkkavalt. Kogu seltskond kogunes pohladest lühemaid käpalisi oma silmaga vaatama, esimene huviline oli end juba jõudnud heita ettevaatlikult ka taimega silmakõrgusele.
Pärast esimese leidmist hakkasime haldjakingi nägema pea kõikjal metsa all. Niivõrd kaunite ja kohati suisa eksootiliste õitsejate nägemine keskkonnas, kus nappis erksalt rohelist rohtu või kevadisi õitsejaid, mõjus võõristavalt. Kuigi taim näis kadakate, mustika- ja pohlapuhmaste kõrval imeväikesena, oli tema õis üllatavalt suur. Selle läbimõõt võib küündida isegi 5 sentimeetrini. Täiusliku eksootilisuse viimistlevad viis ülespoole suunduvat roosakat kroonlehte.
Haldjaking õitseb kohe pärast lume sulamist, alustades päikselistel lõunapoolsetel nõlvadel. Parasjagu siis, kui olin pildistamiseks välja valitud haldjakinga puntra juures end kõhuli heitmas, märkasin, et lume sulamise järel olid end sisse seadnud ka tuhanded mööda maad siblivad kuklased. Koheselt alustasin uute sobilike haldjakingade otsimisega, mille ümber ei sibliks sipelgaid, keda pelgan tänu lapsepõlvetraumale üle kõige. Sobilikke paikasid aga ei leidunud ja nõnda olin sunnitud enda hirmu maha suruma. Võiks öelda, et haldjakingad panid mind mõneks ajaks nende pisikeste askeldajate olemasolu unustama.
Me olekski võinud neid haruldasi taimi kogu valgeks ööks pildistama jääda, sest meid kimbutas teadmine, et lähenemas on soojalaine ning nende niigi lühike õitsemisaeg võib lüheneda sooja valguses veelgi. Imeliste roosade tegelaste kõrval vaatasime üle ka sealsamas kohisenud Kiutaköngäse kose ning telliskivipunase lubjakiviseina, mida käib igal aastal vaatamas kümneid tuhandeid inimesi. Tegu on Kuusamo piirkonna ühe populaarseima vaatamisväärsusega ja tõtt-öelda ei leidugi Soomes analoogseid paiku. Vihmasabin peletas loodushuvilisi kodu suunas, kuid Oulankasse jõudsime me retke jooksul korduvalt.
See, et Kuusamo lähedal peatudes saab Oulanka rahvuspark ühe retke jooksul mitmel korral tähelepanu, on tavapärane. Enamasti väisatakse seda piirkonda sügisel ja talvel, kuid suvi oma lopsakusega võib samuti võluda.
Jõed on Oulanka südameks
Kuusamo ja Salla vallas asuvale Oulanka rahvuspargile pandi alus 1956.aastal, kuid piirkond on matka-, loodus- ja kalastushuviliste seas tähelepanu pälvinud märksa varem. Mõte rahvuspargist podises juba 19.sajandi lõpust. Oulanka rahvuspargis leidub hulgaliselt ojasid, järvesid, rabasid ja jõgesid, millest kaks olulisemat on veidi rahulikuma loomuga Oulanka ja kärestikulisem Kitka jõgi, mis veidi enne Venemaa piiri Oulanka jõega ühineb. Selge veega Kitka jõgi saab oma vee suurest Kitka järvest, kergelt pruunika veega Oulanka aga Salla piirkonna aapasoodest.
Võiks öelda, et need kaks vooluveekogu on Oulanka südameks. 50ndatel tekkis aga huvi neid kahte jõge rakendada hüdroenergia tootmiseks. Suure vastuseisu ja avaliku huvi tulemusel sündis rahvuspark. Sellest ajast saadik on Oulanka rahvusparki mitmel korral laiendatud ja nüüdseks koondub rahvuspargi alla ligi 290 ruutkilomeetrit. See on küll veidi väiksem ala kui meie kodumaise Soomaa rahvuspargi pindala, kuid loodusväärtusi ning silmapaistvat maastikku mahub sellele alale hoomamatult palju. Sel alal elutseb veidi alla 400 erineva kaitsealuse liigi ja aeg-ajalt leitakse rahvuspargi territooriumilt liike, keda ei leia kusagilt mujalt Soomest. Või avastatakse rahvuspargile sootuks ainuomaseid liike, näiteks võib tuua samblikud Atla oulankaensis ja Verrucaria oulankaensis.
See paik koondab nii järsunõlvalisi kanjoneid kui neis voolavaid eriilmelisi jõgesid, milles elutsevad muude kalade kõrval taimenid ja harjused. Oulankas näeb nii kaljusid, rabasid ja nende alla kuuluvaid aapasoid, metsajärvi ja ojasid, põlismetsi ning põlengualasid. Kunagistest metsapõlengutest võib märke näha ka radadel liikudes. On märkimisväärne, et rahvusparki haldav Metsähallitus tegeleb tänase päevani kontrollitud põlengute ellukutsumisega, et soodustada põlengutest sõltuvate liikide toimetulekut. Nii mõnegi vanema männipuistu kõrval liikudes hakkab silma, kuidas põleng on kaasa aidanud lamapuidu ja erinevate uute elupaikade tekkimisele ning metsauuendusele.
Sellise kirju elupaigavaliku najal ei tasugi imestada väite peale, et Oulankas saavad kokku nii põhja- ida- kui lõunaliigid. Maist juulini on võimalik Oulanka eri nurkades ja eri hetkedel näha lisaks juuni alguses õitsevale haldjakingale muuhulgas ka kaunist kuldkinga, soomurakat, harilikku käoraamatut ja tumepunast neiuvaipa, aasnelki, harakkuljust, rootsi kukitsat, lumikivirikku, alpi võipätakat. Lisaks leidub rahvuspargis ka ahtalehist arnikat, külmalembest hundihammast ja alpi bartsiat, kes kõik on märksa põhjapoolsema levikuga. Nõnda võib tõdeda drüüasigi kohta, kelle lähimate liigikaaslastest naabriteni on Oulankast sadu kilomeetreid põhja suunas.
Linnuhuvilisi võivad aga köita eri paigus toimetavad tedred, metsised, raba- ja laanepüüd, laanenäärid ja laanerähnid, kärestikulistel jõgedel võib kohata vesipappe ja Kiutaköngäse lähedal suisa jõgivästrikku. Oulankas on end sisse seadnud ka taigatihased, keda tõsi küll – näeb selles piirkonnas harva. Õnne korral võib silmata ka kaljukotkaid, karvasjalg-kakke, männileevikesi, siidisabasid, põhjavinte. Oulanka eri otstes liikudes võib paratamatult tekkida tunne nagu oleks sattunud järgmisesse rahvusparki – sestap on see paik neile loodushuvilistele, kes hindavad mitmekesisust ja pealtnäha puutumatut loodust, ideaalne.
Maastik seab piire
Aastate jooksul, mil ma olen saanud Oulanka rahvuspargi nurki erinevatel aastaaegadel avastada, olen tähele pannud sel alal paiknevat kultuuripärandit. Eriliselt hakkavad silma mitmel pool laiuvad ja inimkätt tunda saanud sooheinamaad ning arvukad jõeluhad, kust on kunagi loomadele söögipoolist varutud ning pudulojuseid suisa karjatatudki. Ligipääsetavaim rada sooheinamaade ja heinaküünide nägemiseks on Rytikönkkään reissu, mis paikneb Oulanka looduskeskuse lähedal. Jaanipäeva paiku võib selle raja ääres silmata nii kauneid kuldkingasid kui kullerkuppusidki.
Tänasel päeval aitavad neisse paikadesse pääseda küll kõvakattega teed ja tähistatud rajad, kuid märkamata ei saa jääda ka nende heinamaade vahel paiknevad rabad, kaljud ja arvukad veekogud, mis võivad linnulennul kulgemise pea võimatuks muuta. Need võivad ju sobida lindudele, taimedele, samblikele ja muudele elusolenditele, kuid inimese panevad need igal sammul proovile.
Hilistalvisel, kevadisel ja sügisesel varahommikul Hiiden Hurmose või Pieni Karhunkierros rajal mööda jõe äärt sammudes võib laulmas kuulda arvukaid laanepüü kukkesid. Need kanalised tunnevad end veidi pehmema kliimaga jõeorgudes aasta läbi hästi ning toidubaaski on lehtpuude näol rikkalik. Nõlvad on neile lähenemiseks olnud kas liigjärsud või on hiilimisteekonnale pikitud hulganisti lamapuitu ja nõnda on mul lähenemisest tulnud kümneid kordi loobuda. Ka lahtised kivilahmakad, mis järskudel nõlvadel on pidama jäänud ja varjava samblakasuka selga saanud, ei muuda hiilimisteekonda turvalisemaks. Eriti mõruks teeb loobumise teadmine, et enamik neist lauljatest pole olnud ka kuigi pelglikud.
Jõeorgudes ka käreda pakasega jääkaaneta jäävad kärestikud meelitavad aasta läbi eri linnuliike, näiteks omapäraseid värvulisi – vesipappe, kes pea lakkamatult ja pealtnäha ennastsalgavalt tormakasse jõevette sukelduvad. Inimese terve mõistus sellist tegevust ehk ei jaga, kuid vesipappidel, kes on rästa suurused, on tarvis leida jõepõhjast puruvanasid, keda aplalt süüa. Vesipappide tegemisi võib tundideks jääda jälgimagi.
Mida käredam pakane ja vähemaks lahtisi veekogusid jääb, seda tõenäolisemalt kohtab jõe ääres poolveelisi saarmaid ja minke. Ka muidu territoriaalsed vesipapid muutuvad liigikaaslaste osas veidi leplikumaks ning inimeselegi nad sel ajal, mil toidu hankimine on eriti oluline, liigselt tähelepanu ei pööra. Kõige hõlpsam on nii sügisel kui talvel vesipappe silmata Pieni Karhunkierrose raja alguses, Myllykoski vesiveski külje all.
Lumeuputus
Kuusamo on tuntud oma lumiste talvede poolest. Sel kõigi elusolendite jaoks keerulisel ajal kohtab lumel rebase jälgi haruharva ja ega metsnugisegi elu lihtne pole. Paljude neljajalgsete toidulauda katab olenevalt aastast ligi meetrine lumevaip. Selle koorma all murduvad nii mõnedki puuhiiglased ja saavad varju pisinärilised. Kuigi populaarsematel Oulanka radadel hoitakse silma peal ja neid hooldatakse mingil määral ka talvekuudel, leidub Oulankas radu, millele ei pääse ligi või on nad uitajale lausa eluohtlikud.
Nõnda tasub päevaretkesõpradel nimekirjast talvisel ajal maha kriipsutada nii Keroharjun kuiskaus kui Kanjonin kurkkaus rajad, samuti Ristikallio ja Oulanka üha kauneima paiga Päähkänäkallio juurde viivad teed. Oulankas on palju paiku, kus tuleks kaine mõistus säilitada nendelgi radadel liikudes, mida hooldatakse. Nimelt varjab lumi nii järskusid nõlvasid, kände, lamapuitu ja erinevaid tokke ning vahel aukusidki. Sestap tuleks näiteks raja kõrval enda lumme heitmist pikalt kaaluda.
Lumeuputusele võib sooja pealetungiga järgneda aga veeuputus ja jõeorgudes võib tõusev vesi haarata enda alla mõned rajalõigudki ning näidata puid haarates enda võimsust. Sel, kui palju ja mis ajal lumi ning seejärel vesi taandub, on mõju ka elusloodusele, kes on Oulankas pesitsemiseks võtnud igal aastal ette pika tee. Möödunud kevadel sulas paks lumevaip küllaltki hilja ja kiiresti. See tõstis nii jõgedes kui järvedes veetaseme järsku üles ning paljude järvede äärde pesitsema asunud veelindude kurnad said üle ujutatud. Seetõttu hakkasid suvel silma vaid üksikud laululuigepaarid, kel oli ette näidata hallisulelised tibud. Teisigi veelinde nappis.
Mind on mitmeid kordi üllatanud see, kuidas lumerikka talve ja ka n-ö hilistalve järel suudab ümbritsev end niivõrd kiiresti suverežiimile seada. Päikese võim muutub ühtäkki niivõrd suureks, et talvest võib suisa paari nädalaga suvi saada ning kevadet vahele justkui ei mahukski. Samas on suvi üsna lühike ja nõnda võib kõigi Oulanka elanike põhjal märgata tormamist, et jõuaks pesitsetud või õitseda ning viljuda.
