Riisitunturi. Sügis.

Küllap on paljud juhtunud nägema talvist Riisitunturit oma lume ja härmatisega kaetud sihvakate kuuskedega, mis figureerivad nii fotodel kui isegi arvukates loodusfilmides. Teenimatult vähe tähelepanu saavad aga ülejäänud aastaajad, muuhulgas sügis. Sügise viimane ots võib samuti üsna talvise väljanägemisega olla.

Olgu tegu mistahes aastaajaga, on märgata, et külastajate arv aina tõuseb. Olgu pisikeseks vihjeks, et minu märkamiste kohaselt seab kevadest sügiseni enamik külastajaid end radadele hommikul 10 paiku ning lahkub 3-4 ajal päeval. See on paljudele piisavalt pikk aeg, et läbida 10,7 kilomeetri pikkune Riisin rietas ring. Sestap on ilusama valguse ajal, hommikul enne 10 ja õhtupoolikul, üsna vaikne.

Riisitunturi vaatamisväärsuseks on loodus ise. Kuidas puud kasvavad, surevad ja kuidas nende järel kasvavad uued puud. Pidev ring, millesse inimene otseselt sekkunud pole. Veesilmad, nõlvasood, kunagised sooheinamaad heinaküünidega, hütid ja katusealused ning isegi väike Riisijoki jõgi on ühed märksõnadest, mida tasuks retkel silmas pidada.

Riisitunturi ja Pikku Riisitunturi vahele, ligi 4,3 kilomeetri pikkuse Riisin rääpäsy ringi kõrvale jääb väike veesilm Ikkunalampi. Enamasti olen veepinda jälgida saanud tuulevaiksetel päevadel, kui see peegelsile on ja ümbritsevate taimede peegeldused endasse haarab. Siis suureneb veelgi tunne, otsekui asetseks veesilm maailma serval. Kui taevas juhtub olema ka kirgassinine, põimuks veesilm justkui taevaga üheks. Mõnel rahulikumal hetkel, kui inimesi ümbruses just ülemäära palju ei toimeta, võib end vee äärde robustsevõitu pingile istuma seada ja lasta end vaatel lummata. Kindlasti võib mõttesse kerkida küsimuski, et kuidas see veest tühjaks ei voola.

Sarnase hämmastusega võib vaadata Riisitunturis paiknevaid rabalappe, mis isegi nõlvu katavad ning kuidagi niiskust ei mineta, mis sest et neid läbib arvukalt pisikesi ojasid. Riisitunturi ongi tuntud oma nõlvasoode poolest, mis on mitte üksnes Soome, vaid ka Euroopa ühed esinduslikumad ja said rahvuspargi moodustamisel otsustavaks. Rahvuspargis võib silmata suisa maailma järsemaid nõlvasoid, millele on pikitud mände, pisikesi kuuski ja erinevaid kaseliike.

Mööda nõlvu looklevad rabad, sajanditevanused okaspuumetsad ning arvukad kõrgendikud loovad fotogeenilise maastiku, kus valgus ja varjud vahelduvad pidevalt. Eriliselt annavad tooni sinakad varjualad. Kuigi mulle meeldib Riisitunturi suvel ja isegi talvel, mil rahvusparki külastatakse lumiste küünlakuuskede tõttu arvukalt, on mu lemmikuks aastaajaks sügis, eriti sügisvärvide, soome keeles ruska ajal.

Enamasti olen Riisitunturi külastust sihtinud septembri keskpaigast oktoobri esimese nädala lõpuni. Olenevalt aastast kipuvad just sel ajal sügisvärvid pulbitsema. Värve ei too maastikku üksnes kollakad kased, remmelgad ja haavad ning punakad pihlaka, vaid ka rabalappe kattev taimestik, muuhulgas erinevad turbasamblad. Mööda looklevat maastikku maalivad taimevaiba punakaks nii mustikad, rootsi kukitsad, alpi leesikad ja sinikad. Viimased võivad mõnes metsanurgas tekitada tunde, justkui kõnniks roosakaslillal vaibal, mis salakavalalt pisikesi lehti jalatsitesse paotab.

Sügisene ilm

Riisitunturi ilm on mistahes aastaajal küllaltki heitlik. Eraldiseisvana tuleks hoida metsasema vööndi, mis kõrgendike jalamitel paikneb ja kõrgendike ilma. See võib tuntavalt erineda. Esiteks on kõrgemal pea alati tuul, isegi tuulevaiksetel päevadel. Lisaks näib, et seal on oma roll niiskuselgi. Nii võib Riisitunturis liikuda läbi eripalgelise ilma.

Kõik sügisesed käigud Riisitunturisse on olnud väga eripalgelised. Mind on kostitatud nii tugevalt tuuliste ilmadega, esimeste härmatiste ja isegi lumesadude kui ka suvise soojaga. Isegi ühe retke erinevatel päevadel Riisitunturit külastades võtab too vastu eri tujudega. Enamasti on hommikud ja õhtud, rääkimata öödest, septembri teisest poolest juba päris jahedad, mistõttu tasub riideid kaasa tirida pigem rohkem kui vähem. Kuigi esimesi lumesadusid võib kohata suisa suvel, sagedamini septembri lõpus, jäävad suuremad sajud oktoobrisse ja kindlasti juba ka novembrisse.

Just vahelduv ilm toob avanevatesse vaadetesse eripära, mis lehtede kadumise ja seeläbi värvide tuhmumise järel hetkeks justkui kaob. Meelehärmi võivad pakkuda septembrikuised tormid, mis puudelt ja isegi puhmastelt mängleva kergusega lehed tirib. Liigselt külmade öödegi järel kukub lehti nõnda palju, et seda pudenemist suisa kõrvaga kuulda on.

Suisa eriliseks pean aga sügisesi udusid, mis võivad suisa mitmeid päevi saata. Puulehed muudavad need udud erksamaks ja niisked kuusikud müstilisteks. Kes on kord Riisitunturi avarad vaated mälusoppidesse paigutanud, siis soovitan ka Riisitunturi udusid tervitada.

Sügisene linnuelu

Suure linnusõbrana tean öelda, et heinakuust saadik on Riisitunturi suleliste mõttes võrdlemisi vaikne paik. Pole lakkamatut rästa- ja põhjavindilaulu, mis kõrgete, kitsaste kuuskede keskel lakkamatult kaiguks. Siiski ei tasu arvata, et paik sügisel linnuvaba on. Sellegipoolest on Riisitunturi mind aastate jooksul üllatunud. Nimelt on tegu võrdlemisi puutumatu paigaga, kus leidub erisuguseid elupaiku, kui kõrvale jätta radade ümber toimuv – ometi ei ole seal sellist linnurikkust nagu mõnel muul naabruskonna kaitsealal. Näiteks ei rõkka suvistel Riisitunturi nõlvadel paiknevad vanad kuusikud sinisabalaulust, kuigi need näivad minu silmale ideaalsetena; habetunud kuuskede keskel liuglevaid, matkalisi saatvaid laanenääre näeb harva ja taigatihaseidki, kellele võiks sealsed metsad igati passida, on pigem vähearvukad.

Mul on olnud õnne viimaseid siiski Riisitunturi maastikel näha. Mitu head päikesepaistelist sügispäeva käisin pisikese tihasesalgaga, mis koosnes peamiselt põhja- ja taigatihastest, ühte sammu. Teistest hulga suuremad taigatihased potsatasid pidevalt erkpunaste mustikate ja roosakate sinikapuhmaste keskele, et sealt pisikesi putukaid noppida. Inimest ei osanud mõlemad liigid üldse peljata ja nii mõnelgi korral olid pruunika üldmuljega taigatihased mulle lähemal kui pool meetrit.

Vaatamata sellele, et taigatihased on pisut suuremad kui teised tihased, on nad pea sama vilkad kui mitte enamgi. Kuna nad seisavad vastu karmile talvele, siis on neile ülioluline sahvrite olemasolu ja nõnda kulutavad nad enamuse päevavalgusest toidu otsimisele ja talletamisele. Parim aeg Riisitunturis taigatihaste nägemiseks näiksegi olevat sügis, mil võib tegutsemas kohata ka hulganisti noorlinde.

Suvekuudel tunnevad end Riisitunturis hästi siidja sulerüüga siidisabad. Nad pesitsevad üsna hilja, harva enne juunikuud, et ära oodata suviste marjade valmimine – neid vajavad putukate kõrvale nii vanalinnud kui pojad pesas. Olen isegi silmanud juuli esimestel päevadel pesa meisterdavaid vanalinde ja veel üsna nublu väljanägemisega noorlinde septembris, kes välimuse põhjal oleks justkui äsja pesa hüljanud.

Ühel jahedal sügis- või talvepäeval võib siidisaba süüa kuni tuhat marja, ligikaudu võrdselt tema kahekordse kehakaaluga. Kuigi talvel on Riisitunturi kaetud paksult nii härmatise kui lumega ning seeläbi ei pruugi leida neid üksikuidki pihlakakobaraid, mis sügisest võivad alles jääda, on paljud sügised Riisitunturis siiski ääretult marjarikkad ja erinevaid marju leidub isegi siis, kui ümbruskonna metsades võimutseb metsaandide osas ikaldus. Ometi, ei kohta sügisel just väga tihti Riisitunturis end marjadega täitvaid siidisabasid, kuigi eeldaks, et noorlinnud toimetaks seal veidi pikemalt. Enam võib neid silmata ülelennul või hetkeks puudel peatumas, et liikuda suuremate asulate suunas, kus rohkelt pihlakaid leiduks.

Eks ala on suur ka, mistõttu võivad arvukad linnusalgad askeldada rahvuspargi nendes nurkades, kuhu inimesi väga sageli ei satu. Veidi vähem häirib inimeste olemasolu männileevikesi, kes võivad ühes paigas napsata keskendunult eri pungi ja marju. Erilist tähelepanu pälvivad nii pohlad, mustikad, põhja-kukemarjad kui sinikadki. Neid tiivulisi olen korduvalt kohanud Riisitunturi metsasemate nõlvade keskele. Kõrgendike tippudesse neil kuigi sageli asja pole. Kuigi männileevikesed lähenevat kahejalgset kuigivõrd ei pelga, on tal nõrgem side neljajalgsetega, eriti nendega, kes inimestega radadele on tammunud.

Üha suurenev külastatavus näib Riisitunturi linnuelu radadest üha kaugemale puksivat. Koerad, kes küll üldjuhul rihma otsas on, hoiavad sealset elustikku ärevil. Mind on aga üllatanud, kui paljud kanalised söandavad sellele vaatamata radade ligi hoida ja vaid viimasel hetkel vuhinaga lendu tõusevad. Kuni selle hetkeni püüavad nad oma asja ajada ja inimese või koera ilmudes hoida puhmaste ning madalamate okste varju.

Sügis on see aeg, kus sealne keskkond suisa kubiseb noorlindudest. Kanaliste esikohta hoiavad tõenäoliselt tedred, kes tihti sügiseselt apelsinikarva rabalappidel ka mängivad. Nende järel ilmutavad end tihti metsised ja mõnikord rabapüüd, kes lähenevate külmade najal endale ka valge sulerüü saavad. Viimaseid võib silmata nii puusammaste vahel kui lagedamatel aladel, isegi kõrgendike tippudes. Suurem tõenäosus kanalisi kohata on varahommikul, enne kui valdav osa külastajaid pole end veel rahvusparki kepikõndi tegema või pildistama sättinud. Mõnikord nokivad metsised ja rabapüüd radadelt pisikesi kivitükikesi. Küllap teevad nad seda õhtulgi, kuid seni pole ma neile sel ajal peale sattunud.

Sügisel kohtab lisaks eelpool nimetatutele ka arvukalt urvalinde, põhjavinte ja rästaid, kes kõik aina suurematesse salkadesse koonduvad.

Lugu ilmus toimetatud kujul 2022. aasta sügisel ajakirjas Eesti Loodus.

Loe ka lugu Riisitunturi talve ja suve kohta.

Scroll to Top