Mulle meeldib kodumaine loodus. Mitmekesisus, mis on peidus nõnda pisikesel maalapil. Vahel aga kiikan mujalegi, et seda oma osata veel enam hinnata. Nõnda on päris mitmel korral teed viinud mind Põhja-Soome eri nurkadesse, kus maastikul liikumist kujundavad nii kõrgendikud, rabad kui järvelabürindid. Üheks südamelähedasemaks rahvuspargiks on aastate jooksul vormunud Lapi maakonna piiril paiknev Riisitunturi.
Olen enam kui kindel, et Riisitunturi rahvuspark on tuttav sadadele, kui mitte tuhandetele eestlastele. Pea igal käigul on parklas ilutsenud vähemalt üks eesti numbrimärgiga sõiduk, mõnikord enamgi. Riisitunturi populaarsus aina kasvab, olgu selle tunnistajaks või see, et mitu korda laiendatud peaparklat suurendati 2020. aastal 70-lt parkimiskohalt suisa 200-le. Ka rajati peamise alguspunkti kõrvale kohvik ning 2019. aastal ühe peamise raja äärde suur katusealune, millest kandub päevasel ajal üle puude suitsu ja grillvorstilõhna. Viimastel aastatel, mil reisimine nõuab veidi enam pealehakkamist, on Riisitunturi külastajate arvu ülal hoidnud pigem siseturism.
Valdav osa 77 ruutkilomeetri suurusest Riisitunturi rahvuspargist asub vähemalt mitmesaja meetri kõrgusel merepinnast ning Riisitunturi kõrgemad tipud – Riisitunturi ja Pikku Riisitunturi, millel kulgevad ka rajad, on veidi enam kui 400 meetri kõrgused. Kutsuda neid mägedeks, on muidugi liig. Pigem satub keelele sagedamini kõrgendiku nimetus. Väheste puudega tippudesse pürgides avanevad vaated igasse ilmakaarde – nii suurele Kitka järvele kui Ruka kõrgendikule, piirkonnas ilutsevatele tuulikutele ja antennidele ning lõputuna näivatele taigametsadele ja rabalappidele.
Rahvusparki läbib arvukalt erinevaid tähistatud radu nii jalgsimatkadeks kui talvel suusatamisekski. Peamised rajad, millega alguses tutvust tasub sobitada ning mis on muuhulgas ringid, on ligi 4,3 kilomeetri pikkune Riisin rääpäsy ring ning ligi 10,7 kilomeetri pikkune Riisin rietas ring.
Kuigi infovoldikud või veebimaterjalid võivad luua ettekujutuse, et talvisel ajal on rajad räätsadeta läbimatud, siis suurenenud rahvahulkade valguses on rajad kõvaks trambitud ning räätsadetagi saab hakkama – peaasi, et rajast kõrvale ei astu. Vastasel juhul on võimalus vajuda meetrisesse, mõnes paigas suisa pooleteise meetri paksusesse lumme. See võib tunduda veidi harjumatuna ning olenevalt lumeoludest, võib sellest välja pääsemine olla väga keeruline, võttes arvesse selga kistud vammuseid ja koormat. Küll aga võib kandva raja leidmisega olla probleeme värske lume järel või tihedas tuisus. Rajad on üldiselt laugete tõusude ja langustega.
Postkaardilikud vaated
Esimeseks retkeks, 2015. aastal, võtsin päris pikalt hoogu. Aastaid sattusid mu ette fotod sihvakatest, lumistest küünlakuuskedest ning looklevast talvisest maastikust. Postkaardilikud vaated, mille sarnaseid olin enne internetiajastut silmanud mõnes raamatus ja vanaema jõulukaartide hulgas. Märtsi alguses toimunud retkel nägin Riisitunturi mitut palet. Kõigepealt tutvustasid parkla äärel end nii põhjatihased, männileevikesed kui vöötkakku taga ajavad laanenäärid; seejärel saatis tipu poole liikudes mind pidevalt muutuv ilm kord rahuliku lumesaju, siis aga silmipimestava tuisuga.
Tipus maha lajatudes saabus rahu. Valgused ja toonid olid pidevas muutumises. Nii palju eri emotsioone, kui kogunes sel korral Riisitunturis vaid tunniga, ei kuhju siin Eestis mõnikord terve talvegagi. Viimaks sai taevas ringi tüürivatest pilvedest priiks ning ümbritsevad lumega kaetud puud võõbati loojanguvärvidesse. Lund oli selles paigas tõepoolest palju – ometi olid märtsikuu päikeselised ilmad juba oma jälje jätnud. Võimukas päike oli paljudelt puudelt hulga lund maha raputanud, kuid üldjoontes paistsid nad siiski lumega kaetud.
Riisitunturi on tuntud rohkete sademete poolest. Selle eelduseks on kõrge õhuniiskus. Seda kinnitavad ka paksu valge kasukaga kaetud puud, mille kontuurid on mõnikord suisa vaevu aimatavad. Niiskus, mis kondenseerub puuokstel, jäätub ning kattub märja lumega, mis omakorda külmub ning nii kiht kihi haaval. Nõnda tekkinud lumekiht püsib tihti isegi tugevama tuulega. Soomlastel on selle kohta ka oma sõna – tykky. Ühel suurel puul võib säärase koorma massiks olla suisa mitu tonni. Väiksemaid puid painutab selline raskus maapinna ligi.
Erksad loojangutoonid kadusid tol õhtul puudelt ja ümbritsevatelt nõlvadelt õige pea ning olin eelnevalt võtnud vastu otsuse öö veeta lühema raja (Riisin rääpäsy) äärses onnis. Eks sellel öömajal oli ka oma tagamõte – pidanuks end põhjataevas ilmutama erksavärvilised virmalised, oleks kaunid maastikud öövõteteks olnud kohe võtta. Tänasel päeval on onn üliharva tühi ja võib ette tulla, et magamisasemed on kas täielikult või osaliselt hõivatud, mistõttu ei tasuks onnis ööbimist reisikavva kinnitada.
Onni askeetlikud olud mõjusid värskendavana ning hämaruses möllama asunud tormituuled tundusid soojaks köetud ruumis veidi leebema. Sellegipoolest võis virmalistest selleks ööks suu puhtaks pühkida. Und lõikas pidevalt läbi tuulega maha potsatanud lumekamakate mütsatused ja läbi palkide vilisevad iilid. Hommikuks olid puud lumest puhtad.
Kui enne plaanitud talvist retke peaks Riisitunturist üle käima sulailmad või tormituuled ning mis veel hullem – mõlemad korraga, siis krõbedamate ilmade naastes hakkab valge kiht puudel taas kasvama. 2019. aasta talve põhjal tean öelda, et soodsate olude järel on puud taas lume ja härmatisega kaetud isegi nädalaga.
Talvine Riisitunturi pakub elamusi nii päeval kui öösel. Eriti täiskuuööl või virmaliste ajal. Neid hetki pildile püüdes võib aga märgata, et lume pind on risti-rästi suusa- ja räätsajälgi täis pikitud. Sestap soovitan maastikupiltide jäädvustamise ette võtta mõne suurema lumesaju järel, mida tuleb ette sagedamini kui arvatagi võiks. Veidi vähem on talvisel ajal matkajaid pikemal rajal (Riisin rietas), mistõttu tasub sammuda Pikku Riisitunturi otsa. Kõrgemates paikades seistes on tunda, kuidas niiskus ja krõbekülm naha vahele tahab pugeda, eriti tuulega. Möödakihutavat tuult on neis tippudes pea alati, isegi rahulike ilmade korral.
Talv on kumiseva vaikuse aeg, seda nii siin Eestis kui Põhja-Soomeski. Sulelisi kohtab talvises Riisitunturis pigem harva. Mööda lendavad rongad, puudel askeldavad üksikud põhjatihased ja mööda sahisevat lund rühivad edasi lumivalged rabapüüd, kes kasepungi napsavad. Viimaseid reedavad lumele jäetud jäljeread ja väljaheitekuhilad. Lume pinda silmates võib märgata, et muidu kõikjal ringi kalpsavad valgejänesed Riisitunturisse talvisel ajal just kuigi tihti ei satu.
Pigem ongi talvine Riisitunturi erinevate vormide, tekstuuride, kujude, valguste ja vaadete nautimiseks. Mõnd lumekuju pikemalt jälgides hakkab paratamatult kujutlusvõime tööle. Taolisi lumedraakoneid, -hobuseid ja -mehikesi Eestimaa talvedes juba ei kohta.
Talvest saab ühtäkki suvi
Kevad nagu meie seda teame, jääb Riisitunturis vahele. Õigemini on üleminek niivõrd lühike hetk ja enamasti saab kuudepikkusest vindunud talvest ühtäkki suvi. Juba märtsi alguses on märgata, et päevad on hulga pikemad ning päikese võim on suur. Mida enam tumedad oksad soojenevad, seda rohkem poetub lund puudelt. Kui mõne talvise tormi järel on samuti puud lumest puhtaks saanud, siis õige pea on need suure õhuniiskuse ja külma toel taas valged. Märtsis muutub see pilt aina harvemaks. Lund aga võib lisanduda nii aprillis kui veel maiski.
Olenevalt aastast muutuvad aprilli teisest poolest kruusateed, sealhulgas Riisitunturi põhiparklasse viiv rada, sula toel mudaväljaks. Sestap ei ole Riisitunturi külastamine sel ajal kuigi populaarne ning teataval ajavahemikul raskendatud või suisa tõkestatud. Lisaks pole sel ajal kohal paljusid suvel pesitsevaid linde ning õitsejategagi kohtumisi ei tasu kuigi innukalt oodata. Juuni esimesel nädalal on Riisitunturi pigem räsitud ilmega, kuid olenevalt temperatuurist võib suvi end sisse seada vaid päevadega.
Kes on Riisitunturit külastanud vaid talvel ja peaks seejärel sinna sattuma suvisel ajal, ei pruugi seda keskkonda äragi tunda. Lumest koormatud puude asemel looklevad mööda maastikku kõrgemad ja madalamad igihaljad okaspuud, sekka erinevaid kaseliike, haabasid ja harilikku pihlakat. Enam pole maha potsatanud puuhiiglasi varjutamas paks lumevaip ning nõnda on näha Riisitunturi kogu omas ilus – arvukalt elusaid ja surnuid, jändrikke ja sihvakaid puid, sadade aastate jooksul muutumatuna püsinud maastik. Kuna enamuse Riisitunturist moodustavad niiskemad kuusikud, pole seda piirkonda kimbutanud ka suured maastikupõlengud. Küll aga on puudele jätnud jälgi karmid talved.
Lume kadumisega muutub liikumine erinevatel radadel ja maastikel hulga hõlpsamaks. Minu silmis on parim aeg suvise Riisitunturi nautimiseks juuni keskpaigast juuli esimese nädalani. Just sel ajal võib kohata enim õitsejaid ning võimutsemas on suur rohelus. Juuni lõpust pakuvad õiteilu pea igas Riisitunturi nurgas vööthuul- ja kuradi-sõrmkäpad ja kaunid rootsi kukitsa vaibad. Eriti veidi niiskematel laikudel.
Samuti hakkavad silma nii õitsevad küüvitsad, pohlad, kassikäpad, sookailud, harakkuljused, võipätakad, rabamurakad kui muudki taimed. Üksikuid õitsejaid on ka enne ja pärast seda suurt külluseaega. Näiteks erinevad villpead õitsevad kohe peale lume sulamist ning juuni lõpus sasib tuul juba nende valgeid villatutte. Kõik lööb publitsema väga lühikese aja jooksul ning hoogu selleks annavad pikad, päikest täis päevad. Öö ja päeva tajumine muutub pisut keerulisemaks. Õnneks on siiski veidi ka hämaramat aega, mis on paljudele lindudele-loomadele lühikeseks jõudehetkeks. Enne ja pärast seda hämarat, on koguni kolme tunni jagu magusat valgust, mis muudab kogu maastiku eriti imetlusväärseks.
Sarnaselt Eestile, lõpetab enamik sulelisi ka Riisitunturis laulmise juuli esimesel nädalal, sest territooriumide kuulutamine muutub viimaste poegade kasvatamise ajal vähetähtsaks. Vilgas linnuelu muutub hulga vaiksemaks aga juuli keskpaigas. Ma ei ole kordagi juuli teisest poolest augusti lõpuni Riisitunturit külastanud, kuid tuttavate ja sõprade juttude põhjal on Riisitunturi sel ajal erakordselt vaikne. Kuna põhihooajad jäävad talve, juunisse ja sügisvärvide aegu, siis liigub augustis ka veidi vähem inimesi.
Näiliselt tundub erinevatele sulelistele sobilikke elupaiku külluses, kuid Riisitunturi lühemaid radu läbides ei pruugi ette juhtuda ühtegi sulelist. Veel vähem suuremaid imetajaid. Aastad on muidugi väga erinevad. Lindude hulka mõjutavad lisaks häiringutele ka valitsevad ilmad ning toidu hulk. Näiteks võib mõnel aastal näriliste hulk märkimisväärselt tõusta ja seeläbi pesitseb Riisitunturis suisa mitu paari vöötkakke. Leidub neidki aastaid, kui vöötkakke nähakse sel alal vaid rände aegu.
Mul on olnud korduvalt õnne kohata seda rahvuspargi vapil ilutsevat röövlindu nii talvel, sügisel kui isegi suvel. Enamikel kordadest on vöötkakk tõsise pilguga möödujaid saatnud suisa radade lähedal. Meeldejäävaim kohtumine leidis aset möödunud suvel, kui otsustasin rajalt veidi kõrvale põigata. Mainin, et Riisitunturis pole lubatud murda oksi, kahjustada puid, maastikku ümber kujundada või kivimeid kaasa haarata. Ilmselgelt pole lubatud ka pesitsevate lindude häirimine, lahtiste koerte jooksutamine ja palju muudki. Lisaks, ei soovita ma rajalt kõrvalepõiget päris esimestel käikudel.
Niisiis, tuleb kõrguvate puude keskel liikuda äärmise lugupidamisega. Seda ma sääseemandatest pungil oleval suveõhtul tegingi, kuni mu silme alla sattusid siidisaba, siisike ja lepalind, kes kuuse tipus istuvat hallõgijat veidi eemale üritasid juhatada. Hallõgijale sai sellest minutitepikkusest, lakkamatust tänitamisest küll ning laskus kaugemate mändide keskele. Selle asemel, et hallõgijat isegi piirata, võtsin hoopiski vastupidise kursi. Sammusin mööda rohekarva maastikku, kuni ühe kuusehiiglase kuivanud okstel vaatas mulle otsa vöötkakk.
Eelnevad kokkupuuted, nii seal samas Riisitunturis kui isegi pea 1000 kilomeetri kaugusel koduõues, on näidanud, et inimest see vöödilise mustriga kakk kuigivõrd ei pelga. Pea poole tunni jooksul sain eemalt paari sööstu maas toimetavate pisinäriliste järgi. Kuigi rahvusparki külastab kümneid tuhandeid inimesi, siis kakku näevad vähesed.
Selle taga, et vöötkakk end mulle nii korduvalt on ilmutanud, võib olla ka tõik, et olen Riisitunturi rahvusparki külastanud nüüdseks üle 30 korra. Ehkki mõnikord tekib mul tunne, et olen Riisitunturis juba kõike näinud, siis iga lisanduv käik osutab tõsiasjale, et olen siiski veel päris väheste hetkede tunnistajaks olnud.
Lugu ilmus toimetatud kujul 2021. aasta sügisel ajakirjas Eesti Loodus.
Loe ka lugu Riisitunturi sügise kohta.
