Minust on kujunenud põhjamaise looduse austaja. Ma ei kujuta enda puhkust ette jalataldu kõrvetaval liivarannal, vaid pigem krudiseva ja sahiseva lume keskel. Soov lapsepõlvest tuttavaid lumemaastikke kohata, viis mind 2015.aasta märtsis Soome, Põhja-Pohjonmaa maakonnas paiknevasse Kuusamosse. Jutte ja jäädvustatud hetki olin sellest paigast näinud tuttavate piltnike ja loodushuviliste abil aastaid. Nähtud fotodel kujutatud postkaardilikud vaated, kus puud ägasid lumekoorma all või kus matkajad olid sügava ja pehme lume embusse viskunud, puudutasid mind sedavõrd, et võtsin aastate eest ühele matkakorraldajale sappa.
Kuusamo külje all oldud päevad olid täis erinevate populaarsemate matkaradade külastusi. Täit ülevaadet selle piirkonna loodusväärtustest mul muidugi selle ainsa käiguga saada ei õnnestunud. Esimene kord nakatas mind aga sellegipoolest sedavõrd, et Kuusamo külastamisest on kujunenud otsekui haigus. Tänaseks on käike kogunenud kuraditosin ja sellegi najal ei julge ma väita, et tunnen sealseid olusid läbinisti. Tuleb veel minna.
Tallinnast Kuusamosse on võimalik liikuda mitmeid transpordivahendeid kasutades, kas lendudega või ületades näiteks praamiga Soome laht ning sõita maadpidi ligi 800 km. Eestis leidub mitmeid reisikorraldajaidki, kes võimalusel sinna väljasõite organiseerivad. Kuusamo laiub 5809 ruutkilomeetril, millest valdava osa moodustab metsamaa, kuid silma hakkavad ka arvukad jõed ja ojad, järvekesed ning rabad. Sel üüratul alal elab pisut üle 15 tuhande elaniku, kes on enamasti koondunud külakeskustesse või Kuusamo linna. Vaatamata hõredale asustustihedusele, leidub hooneid pea kõikjal. Enamasti on tegu mökkide ehk puhkemajadega, mis on tihtipeale majutamas piirkonda väisavaid turiste.
Huvi selle paiga vastu on aina kasvamas. See väljendub suuresti üha enam kerkivates hoonetes, taristu uuendamises ja ka teenusepakkujate arvu kasvus. Nii on võimalik endale tellida koha pealt loodusgiid. Ma soovitan kõigepealt läbi käia erinevad tähistatud rajad, nende jaoks mõistagi loodusgiidi tarvis pole. Kuusamos leidub kümneid loodus- ja matkaradu, neist kõige tuntum ja pikim on Suur Karurada, mis ulatub ka naabervalda Sallasse.
Külastatavamad ja märksa lühemad loodusrajad asuvad Kuusamo põhjaosas paiknevas Oulanka rahvuspargis, mis ulatub pooleldi samuti naabervalda. Tuntumad Oulanka rajad on: Kiutaköngäs, Hiiden Hurmos, Kanjonin Kurkkaus ja Pieni Karhunkierros ehk Väike Karurada. Neil liikudes võib kindel olla, et vastu tuleb vähemalt mõni matkaja. Hooajal, näiteks suvel, talvel ja septembrist oktoobrini ruska ehk sügisvärvide ajal aga märksa enam loodushuvilisi.
Ka hooajal võib vaatamata suurele külastajate arvule nende radadegi ääres näha uudishimulikke laanenääre, õnne korral ka ennastunustavaid männileevikesi, mööda puhmaid vudivaid laanepüüsid, kuusel vaikselt toksivaid kolmvarvas-rähne või näiteks harva esinevaid taimi, näiteks mai lõpust juuni keskpaigani õitsevaid haruldasi haldjakingi, mis on ühtlasi Oulanka rahvuspargi tunnuseks. Need imelised, pisikesed käpalised puhkevad õide sisuliselt kohe lume sulamise järel, siis kui ümbritsev loodus on veel kulutoonides. Hõlpsaim paik nende nägemiseks on Kiutaköngäse raja ümbruses.
Sageli oktoobri keskpaigas maha sadav lumikate püsib Kuusamos mõnikord juunikuu esimeste päevadeni. See on Soome üks lumerikkamaid piirkondi. Olenevalt aastast võib lumikatte paksus jääda keskmiselt vahemikku 80-90 cm. Möödunud talvel ületas see aga isegi meetrit. Lumerohkus seab maastikul liikumiseks nii inimestele kui metsaelanikelegi omad piirangud ja lindudele-loomadele on sel ajal lähenemine väga keeruline.
Sageli kutsutakse Kuusamot Lapimaa väravaks. See on paik, kus tänu pinnasele ja mitmekesistele elupaikadele saavad kokku põhjas ja lõunas, idas ja läänes elutsevad liigid; paik, kus on avastamist igal aastaajal, ka kevadel ja suvel.
Kodumets põhjas
Olenemata ilmast sean igal võimalikul hommikul sammud aiast pea 100 meetri kaugusel kõrguvasse okaspuupuistusse, et sealsete pedajate keskel mõtteid mõlgutada ning ümbritsevat jälgida ja mõtestada. Pean seda paika hinge turgutavaks kodumetsaks, kus võõrad pole ei korbaga puud ega seal elutsevad sulelised. Kodumetsi, mille käekäigu üle huvi tunnen ja millega mul on tekkinud ajapikku side, leidub mul mitmeid ning mõni suisa väljaspool Eestitki. Aastate jooksul on mul taoline tõmme tekkinud Pärnumaa koduküla metsadest pea 1000 km kaugusel Kuusamos, Ruka küla külje all laiuva Valtavaara põlismetsa vastu.
Valtavaara on Kuusamos üks silmapaistvamaid kõrgendikke, mis ümbritsevast maastikust tänu piklikkusele selgesti eristub. Valtavaarast pajatades ei satu mu keeleotsale kuigi tihti mäe nimetus, vaatamata sellele, et kõrgeim punkt on ligi 490 meetrit üle merepinna ja etr tegu Põhja-Pohjonmaa maakonna ühe kõrgeima tipuga.
Järskudel nõlvadel kulgevas metsas olen nüüdseks uidanud nii hilistalvel kui varasuvel, öösel kui päeval. Lumevabal ajal ilmestavad metsa samblavaibal puhkavad puuhiiglased, heitlikest oludest karastunud jäiki oksi ilmestavad samblikud ning suured, inimese kõrgused kuklasekuhilad, mil pohlapuhmadki mütsina pealage katmas. Talvisel Valtavaaral on samuti oma võlu. See on aeg, mil sel alal kulgevatest radadest naljalt räätsade või matkasuuskadeta kõrvale ei astuta, kuna uljast loodusnautlejat võib paiguti tervitada kuni pooleteisemeetrine lumevaip. Puudki on kaetud paksu lumevammusega ning kõrvad hakkavad vaikusest suisa kumisema.
Üks, mis lisaks päevinäinud puudele või Valtavaaral kulgevat matkateed vantsivatele loodushuvilistele silma hakkab, on selle paiga linnurohkus. Tegemist on justkui linnusaarega keset intensiivselt majandatavaid puistuid ja metsade keskele pikitud majakesi. Olenemata sellest, et Valtavaara külje all asub aina laienev Ruka suusakeskus ning seda paika läbib lisaks väiksematele loodusradadele ka Suur Karurada (Karhunkierros), võib puusammaste keskel leida vaikuse. Rahu ja sobiliku elupaiga soolapikeste, lompide, põliste metsanurkade ja nõlvade näol on leidnud sulelisedki.
Seda, et tegemist on piirkonna ühe parima metsalindude vaatluspaigaga, on mulle läbi aastate kinnitanud nii kohalikud ornitoloogid, loodusgiidid kui reisijuhidki. Enamasti olen ma taoliste soovituste osas olnud veidi skeptiline, kuna heal juhul on paberkandjatele trükitud reisijuhtide soovitatud paikades näha olnud kaugustes toimetavaid linde. Valtavaara osas tean aga kinnitada, et piirkonnale iseloomulikud linnuliigid on just selles paigas võimalik oma silmaga ära näha.
Nii võib suve alguses Valtavaaral kokku juhtuda männileevikeste, metsiste, lepalindude, väike- ja põhjatsiitsitajate, põhja- ja nõlva-lehelindude, urvalindude, põhjavintide, siidisabade, vainurästaste, kolmvarvas-rähnide, laanenääride, raba- ja laanepüüde, sinisabade, vööt- ja männi-käbilindude, värb- ja karvasjalg-kakkude ja paljude teiste sulelistega. Parim aeg tõelise linnuparadiisi kogemiseks on minu hinnangul mai keskpaigast juuli keskpaigani.
Et Valtavaaral leidub mitmeid erinevaid elupaikasid, ei tasu ära unustada ka võimalust avastada suvist taimemaailma. Nii võivad eri paigus ette sattuda õitsevad kaljupalukad, alpi leesikad, soomurakad või rootsi kukitsad.
Jaht sinisabale ja rabapüüle
2012. aasta mahlakuul sattusin Pärnumaal, kodukülas kulgeva jõe kaldal seigeldes kokku ühe eriskummalise sulelise – sinisabaga. Sinisaba pole Eestisse just ülemäära palju sattunud. Minu kohtumine temaga oli meiemail neljas teadaolev. Selle õnneliku hetke järel unistasin salamisi kohtumisest selle kauni tiivulisega ka Soome põlistes kuusikutes. Raamatutega tutvudes sain aimu, et parim lähedalasuv paik temaga trehvamiseks asub Põhja-Soomes, Kuusamo piirkonnas. Kulus 7 aastat, kuni leidsin end suviselt Valtavaaralt – ühest parimast sinisaba vaatluspaigast Soomes.
Alates 1990.aastaist on sinisaba muutunud Soomes iga-aastaseks haudelinnuks, kelle koguarvukust hinnatakse seal sel sajandil 150-6500 paarile. Euroopas pesitsebki sinisaba regulaarselt eelkõige Soomes ja Venemaal. Meie põhjanaabrite juures asustab sinisaba peamiselt põliseid okasmetsi, eriti mäenõlvade kuusikuid. Sobivaid pesitsemispaiku on Kuusamos muidugi hulgi. Eriliselt paistavad sinisaba rohkusega silma Vene piiri ääres kõrguv Iivaara ja Ruka külje all Valtavaara. Esimene pole aga linnuhuviliste seas nii populaarne sihtkoht kui Valtavaara.
Adrenaliin tõusis lakke kui kuulsin 2019.aasta jaanikuu alguses autost väljudes Valtavaara okaspuude keskel laulmas üht sinisaba, teist ja suisa viiendatki. Märkamatult olin suutnud tõusta järsule nõlvale, mis tavapäraselt lõõtsutama võtaks, et näha küünlakujulise kuuse tipus tumesinist lauljat. Minu pettumus oli määramatult suur, kui vaatevälja sattus noor isaslind. Järgnevadki sinisabad, keda eemalt jälgida õnnestus, olid võrdlemisi tagasihoidliku välimusega ja silmapaistvat tumesinist sulestikku, mida linnumäärajatest valdavalt näha saab, polnud kusagil. Sellegipoolest oli sinisabasid juuni alguses neis metsades kümneid ja näha oli, et omavahelised arveteklaarimised territooriumi üle olid tavapärased. Noored ja vallalised isaslinnud said mul eemalt jäädvustatud ning otsustasin selle järel ühele puhmastega kaetud kivimürakale maha istuda.
Ma ei saanud puhkehetke pikalt nautida, kuna kadakate ja murdunud kuuskede keskel askeldas ennastsalgavalt üks väga värvikas tegelane. Kauaoodatud vanem isaslind oli laulmiste vahel kärbsenäpi kombel toitumas ning sattus nii mõnelgi korral mulle mõne meetri peale. Korraga tõusis ta lähedalasuva kuuse tippu ja asus erksalt territooriumi kuulutama. Minu lähenemiste peale vahetas ta küll tippe, kuid pelglikkust, mida linnuraamatud ja kohalikud linnugiidid olid sinisabale omistanud, ma ei täheldanud. Sinisaba on küll ettevaatlik, kuid minu meelest inimese kohalolu pisut enam tolereerivam kui näiteks lepalind või vainurästas. Tasub muidugi arvestada, et iga isend on eri taluvuslävega.
Nüüdseks on paari suvega selgeks saanud, et neid eriliselt värvilisi ja vanu sinisabade isaslinde uitab Kuusamo metsades hulga vähem, kui noori. Kuna see lind tõuseb laulmiseks tihtipeale puu latva, hakkab ta kaugelt silma. Eriliselt laulurohked on varahommikud mai lõpust juuli esimeste päevadeni. Aga sinisabad laulavad reipalt päevaselgi ajal.
Lisaks sellele kaunile taigametsa asukale olen aastate jooksul püüdnud kohtuda rabapüüga. Eestis on rabapüü üks põlisemaid haudelinde, kes on nüüdseks aga jäänud üsna haruldaseks ja keda võiks elutseda peamiselt inimkaugetel rabamassiividel. Viimase mõnekümne aasta järjest lumevaesemad talved panevad Eesti rabapüüd proovile, kuna hilissügisel valge sulestiku omandavad rabapüüd on lumetus keskkonnas kerge saak röövloomadele. Märksa parem seis on rabapüüdega Soomes, kus ta pesitseb lisaks tundraaladele ka põhja-metsavööndi looduslike puhmarinnetega lage-elupaikades. Kuusamoski võib rabapüüsid mitmel pool silmata. Õnne korral suisa asulates.
Enamasti olen rabapüüsid selles piirkonnas silmanud väikestel rabalapikestel või nende äärealadel, kus on laiutamas nii kased kui pajupõõsad. Kuigi võib tunduda, et tänu valgele sulestikule pole rabapüüsid talvel sama valges keskkonnas võimalik silmata, siis on see minu meelest isegi veidi hõlpsam kui muul ajal. Nimelt toimetavad rabapüüd enamasti maapinnal ja jätavad endast maha rohkelt tegutsemisjälgi. Olgu nendeks siis kaskede all valgele vaibale kukkunud lehepungad, jäljerida lumel või kollakaspruunikad, piklikud junnid. Kui sulerüü vahetamise ajal sügisel, enne lume tulekut, on nad üsna pelglikud, siis lumises keskkonnas näivad nad enda sulestikku usaldavat ning esimesel võimalusel lennates ei page.
Rabapüüd tõusevad lendu viimases hädas. Tihtipeale jäävad nad läheneja korral mõneks ajaks kas liikumatuks või laveerivad siksakitades lumiste puude keskele. Kui teede ääres on näha soolapikesi, mis rabapüüle võiksid passida, tasub nende ääres hommikul enne päikesetõusu või veidi pärast loojangut teha üks tiir, kuna püüd tulevad teele seedimise hõlbustamiseks pisikesi kivikesi nokkima.
Teeäärsete rabapüüde jäädvustamine pole mul seni kordagi õnnestunud. Üllataval kombel olen rabapüüdele üsna lähedale sattunud justnimelt Valtavaaral. Kord isegi nii lähedale, et astusin suve alguses tormakalt sammudes peaaegu hauduvale emaslinnule. Talvised silmamised on aga nõudnud veidike jälgede ajamist. Esimesel korral sattusin lumesajus värsketele jälgedele, mida vöökohani ulatuvas lumes räätsadeta ajama hakkasin. Ligi 600 meetri sumamiseks kulus üle tunni ning selle võhmale ajava pingutuse peale õnnestus lõpuks leida rabapüüle kuuluvad tumedad silmad, mis olid valgel taustal ainsaks eristuvaks märgiks. See üürike hetk, mil pilgud kohtusid, oli väärt tasu selle pingutuse eest.
Olen korduvalt pärinud kohalike looduspiltnike ja -huviliste käest rabapüüdele lähedale hiilimise kohta ning siiani on kostunud otsekui ühest suust, et see on pea võimatu.On vaja tohutult õnne, valget kamoriietust ja ainus koht kus neid pildistada saaks, on tee ääres. Seda kuulnuna oli tunne vastupidist tõestadades maru hea. Ka möödunud talvel võtsin jäljeread üles, sedapuhku räätsadel ning ei pidanud pettuma sellelgi korral. Usinam jäljelugeja võib sattuda ka lumises keskkonnas toimetavale valgejänesele.
Valtavaaralt olen ma kõikide külastuste najalt leidnud midagi tuttavat, samas uut ja põnevat. Seda paika väisates olen saanud kinnitust, et mets on mets ka siis, kui ta inimese kätt tunda ei saa ja sobib elusolenditele siis isegi enam. Ühtlasi olen saanud võimaluse näha talvisel ajal toimetavaid valgejäneseid ja rabapüüsid neile omases keskkonnas. See on vaatepilt, mida meilgi võis kunagi märksa enam näha, kui praegu. See paik on omamoodi ajamasin, kus on võimalik näha seda, mis meie aladelt on ammu taandunud või taandumas.
