Alles see oli, kui Pärnumaa metsade keskele kogunes hulk loodusfotograafe, et panna end proovile tänavusel Vereta Jahil. Jahimaadeks olid nii jõekäärud, eakad puistud, sihid, põllud, niidud kui raiesmikudki ning jahiti pea kõike. Peamiseks jahiloomaks oli aga saarmas.
27. korda toimunud Vereta Jaht oli minul esimene ning piltlikult öeldes toimus see võistlus otse tagahoovis. Kuigi võiks arvata, et mul oli koduväljaku eelis, siis minu silmis hakkas see pigem vastu töötama. Käisin esialgu läbi kohti, kus arvasin keskit olevat ning passimisele kuigi palju aega ei kulutanud. Metskitsed, keda enne jahti ikka siin-seal liikus ja seda isegi päise päeva ajal, olid ühtäkki minu silme eest varjus. Neljajalgseid trehvasin üldse pigem vähe ja ei teagi mida põhjuseks lugeda. Sooja ehk.
Jagasin kaasjahtijatele esimese päeva õhtul mõtteid, kust tasuks veehunte otsida. Loojangu järel, kui metsi ja isegi niite oli juba looritamas hämarus ning esimesed saagid kaardile kogutud, otsustasin jahile joone alla tõmmata. Et üks jagatud kohtadest jäi täpselt tagasitee peale, otsustasin sellele pilgu heita. Vesi virvendas, aga mitte nii nagu kopra, mügri või kalade liikumise peale. Ühtäkki tõusis pinnale saarmas, kes oli nähtavasti õhtusel saagijahil.
Hetkeks otsustas ta kalda poole suunduda ja mullegi pilgu heita, et seejärel taas jahti jätkata. Mind ta sel hetkel arvatavasti ohuks ei pidanud ja toimetas segamatult. Kuna oli aga juba päris hämar, et mitte öelda suisa pime, otsustasin saarmat veidike lihtsalt vaadelda. Minust jäigi ta lõpuks samasse jõelõiku edasi toimetama. Kuuldavasti oligi see jahi ainuke saarmafoto. Jäädvustus pälvis Tallinna loomaaia auhinna.
Riputan vaatamiseks mõned jäädvustused sellest maikuu nädalavahetusest. Üks väike-kärbsenäppidest, mets-lehelind, valgejänes ja saarmas jõudsid lõpuks näituselegi.
