2014. aastaga olen enam kui rahul. Jõudsin napi aja kiuste luua hulgaliselt lugusid loodussaatele ‘’Osoon’’ ja arvestatav kogus fotosid jõudis ka paberkandjatele. Muuhulgas avaldati fotosid ajakirjas National Geographic ning seda suisa rahvusvahelises numbris, mitte ainult Eesti omas. Minu üllatus oli seda suurem, et avaldati suisa kaks erinevat fotot. See on suur au, eriti fotograafile, kes on alles oma teekonna alguses.
Esimene foto, seenekompositsioon, pidi avaldatama ajakirjas juba 2013. Aasta detsembris, kuid see, kas foto avaldatakse just siis või veidi hiljem, sõltub erinevatest teguritest. Näiteks sellest, kas on piisavalt reklaampinda täidetud ja kas foto sobib teiste avaldatatavate lugude ja fotodega. Foto 2014. Aasta märtsis. Pean tõdema, et kui see aeg kätte jõudis, oli elevus kadunud. Lihtsalt olin selle mõttega juba harjunud. Sellegipoolest oli hea meel sirvida ajakirja ja leida sealt ka enda pisike lugu.
Minult paluti teist fotot juunis 2014. Ma olin sellal väikesel retkel Norras, kuid vastasin esimesel võimalusel kirjadele. Sellised on taolised kirjad, millele peaks vastama koheselt. Mitte, et ma muidu ei vastaks esimesel võimalusel. Fotol, mida mult paluti, olid vanad juukserullid erinevas suuruses ja värvuses. Eriliseks teeb selle foto see, et taolist vaatepilti väga ei kohta. Modelliks oli seekord vanaema. Olgu öeldud, et ma ei püüa tavaliselt taolisi hetki, aga sel päeval olid õige valgus, tuju ja rullidki peas olid mingil moel inspireerivad. See töötas ka National Geographicu fototoimetajate jaoks. Kohe nii palju, et foto avaldati juba oktoobris 2014.
Võiks arvata, et sellisest punktist pole enam kusagile edasi küündida? Nii see õnneks pole. Mind häirib endiselt, et kumbki avaldatud foto pole tegelikult n-ö minu leivanumber – loodusfoto. Seega võin ainult loota, et tulevikus peavad National Geographicu toimetajad avaldamiskõlblikeks ka minu poolt püütud loodushetki. Eks näis, mis tulevik toob.